Kaaluvõtmine maadlusvõistluseks ehk menüüs on toores maks ja toores liha-Martin Plaser

Amps, mats, mats, mats, klmsti. Ja uuesti amps, mats, mats. Kui tihti sina kuulad, kuidas teised söövad? Kolmandal nälgimise päeval tunned lõhnu, mida pole ammu tähele pannud. Meenuvad lapsepõlvemälestused, noorusajad, maitsed ja lõhnad, mida pole väga kaua tähtsustanud.
Tühi kõht on mõnele mööbliks, teisele jalgrattaks. Minule aga lift, et saaksin kaalukategooria madalamal maadelda. Lugupidamine ühe mandariini mahlale ja kahe kohukese rammule.
Juua, andke juua! Siis tahaksin melonit lakkuda, hammustada väikeste tükkidena arbuusist ning juua värske salati vedelikku. Tahan juua kanarasva, süüa küüslauguga seapekki ja võipaki pähklitega, peale raputaksin tuhksuhkrut. Teeksin saiaga võid, peale isostari pulbrit. Kohukesed, mmm! Ma tahan kohukesi ja ühe eriti rammusa jäätise sööksin kah, tegelikult kaks. Jäätis ju on külm, selle soojendamiseks kulub kaloreid.
Kõht on tühi. Ma pole veel nii vaeseks jäänud, et süüa ei jaksaks osta, kuid ma ei saa süüa. Võtan võistluste jaoks kaalu. Pean lühikese aja vältel kaotama kilod, kuid säilitama jõu, kiiruse ja võhma. Kuidas seda saavutada? Sõltun varasemast treenitusest, ainevahetusest ning oma võimest taluda janu ja tühja kõhtu. Sõltun oma töövõimest, mis annab energiat topelt riietes treenida ning higistada. Janu kustutan homme, peale kaalumist.
Prognoosimine on üks tänamatu töö. Iga päev tuleb ette takistusi, probleeme, raskusi ja väljakutseid ning hoolimata filosoofiast, millega neid lahendama asuda, kulub eelnevalt aega, et need lahendatud saaks. Kas saan kaalu, sõltub panusest.
Sünnipäevalaua tort, koogid ja salatid jäävad puutumata
Mulle meeldib süüa, meeldib tore seltskond, meeldivad tähtpäevad. 23. jaanuaril tähistab laevakaitsefirma Aburgus OÜ oma sünnipäeva. Kohal on lugupeetud tort, koogid, kommid, head joogid ja salatid, maitsvad võileivad.
Kohal on ka üks pikaaegne major, nüüdne taktitundetu kolonel, kes vist pole õppinud, et näljas sõdurite ees pole ilus matsutada. Tema aga hõõrus veel, et näe, nii hea võiku, hmm ja siis ahmis kahe suupoolega kolm tükki. Ja küsis veel: noh niru, kas Sa siis ei soovi? Kolleegide taktitundetusel pole piire.
Nad sõid, ahmisid, õgisid, toppisid, matsutasid ja nuumasid ennast. Samal ajal mina sülitasin tassi ja hoidsin korisevat kõhtu. Nuusutasin torti. Niiiiii magus lõhn. Midagi ahvatlevat. Ahh, annan kiusatusele järgi ja maadlen klass raskematega. Ei – võitlus kestab veel!
Milleks on vaja kaalu võtta? Mis sunnib pingutama? Võitlussportlastel on nö ballastkaal ning netokaal. Võistlejaid klassifitseeritakse kehakaalu, vanuse ja soo järgi. Viimaseid kahte on muuta väga raske, esimest lihtsalt raske.
Kui kaalud ennast enne sauna, enne trenni, enne wc-s käimist ja pärast neid protseduure, siis mis on erinevus? Kui lähed maadlema mehega, kes kaalub võistluste kontrollkaalumisel 85 kg, kuid on eelnevalt ennast tühjendanud ja jätnud alles vaid puhta lihasmassi, mis võrdub jõuga, siis oled kasulikult massilt juba väiksem (eriti, kui oled ise tulnud peolauast, söönud ennast ogaraks sõbra sünnipäeval, kuulates PS Troikat ning hiljem punnis kõhu valust ägisedes voodisse veeretanud, et hommikul võistluspaika sõita).
Sõjakooli näljalaagris sai otsitud toitu prügikastist
2004 olin USA-s Ranger School'is – koolis, kus õpetatakse, et meie peades on ainuke piir, mida on pea võimatu ületada, kui puudub tahe. Ülejäänud tuleb lihtsalt, kui suudad mobiliseerida sisemise sunni ja viid ennast edasi.
Rangeris oli keelatud iseseisvalt süüa. Toitu sai normi järgi ja vähe, et õpitaks end tühja kõhu kiuste mõtlema sundima ja juhtima. Magada sai vähe, juua piisavalt. Verr toodi kanistritega, vajadusel kandsid ise kaasas. Vee puudumine 40+ kraadises kuumuses on eluohtlik! Eriti kui pead väga palju ringi liikuma ning kandma rasket varustust.
Mäletan, et Dahlonega mägede faasis käisin kapis magamas. Panin ühe ukse koomale ning istusin kappi. Kui pool tundi sai varastada, oli see suur asi. Süüa aga polnud kuskilt võtta. Ettevõtlikumad käisid prügikaste sorteerimas. Kuigi see oli rikkumine, millega vahelejäämisel ähvardas väljaviskamine. Juua sai kraanist.
Liikusid linnalegendid, et parim toiduhankimise operatsiooni plaan ja reaalne täideviimine sai sooritatud lend enne meid – korraldati luure-ja otsimisretk instruktorite kasarmu prügikastidele. Instruktorid teevad kuivtoidupaki MRE (Meal Ready to Eat) lahti, võtavad suupärase ja ülejäänu visatakse minema. Neid jääke minnaksegi otsima.
Kaks nädalat peale kursuse algust oli endalgi soov selline "lahingplaan" valmis seada. Takistuseks osutus unetusest ja külmast tekkinud poolhalvav apaatia. Lisaks vähesele toidule anti ka vähe uneaega. Sellepärast saigi kapist lisaund otsitud. Lootuses, et kasarmusse äkkvisiiti tegev seersant ei korralda rivistust ja loendust.
Meenub patrull, mil leidsime uusasukate hoonekompleksi varemed. Lähima elektriliinini on 20 kilomeetrit, lähima autot kandva maanteeni sama palju. Tegemist oli Dahlonega mägedes oleva kurikuulsa Apalachi rada ääristavate taludega.
Talu varemetelt leidsin 6 viinamarja, korjasin need pihku ja sõin. Natuke olid käärinud, tekitasid mõnusalt uimase tunde ja natuke rammestust. Ilmselt taastunud veresuhkrust, sest viimasest söömaajast oli möödas üle 16 tunni ja uus polnud veel silmapiirilegi jõudmas.
Mõnusa rammestuse lõpetas mänguvaenlase rünnak ning varitsus meie positsioonidest natuke eemale jäänud naaberüksuse patrullile.
Mida teha suus hapuks läinud toiduga? Alla neelata!
Osa instruktoreid kiusas meid, andis kaks toidupakki ühetunniste vahedega, mis tähendas, et järgmise paki võisid saada alles 46 tunni pärast. Tegelikkuses oli ööpäevaseks normiks juttude järgi 2400 kcal, mis ühes toidupakis.
Ja siis ärkan mõned nädalad hiljem poolsegasena Florida soosaarel. Pea kumiseb, keha valutab, mädapaised, marrastused, valusad villid taldade all, sõrm mädaneb, sest oli 2 nädalad varem paadi ja treileri omavahelist kohtumist vahendanud. Suu on rõvedat roppust täis.
Ärkan vahipostil ja ei tea, kaua olen maganud. Relv on käes, öövaatlusseade ees, vaatan eespool askeldavaid lahingukaaslaseid, kogu maailm on roheline ja mahub ühe ringi sisse.
Suus häirib rõve räpane maitse. Avastasin, et toit, mida salaja süüa üritasin, oli suus hapuks läinud. Ma isegi ei kujuta ette, kaua ma sedasi püsti magada võisin. Kas sülitasin selle rõveduse välja? Ei, sest ka selles hapuks läinud toidus oli kaloreid ja natuke kasu, et edasi jõuda. Iga väiksemgi võimalus kõhtu täita oli elu ja edasipääsemise küsimus.
Näidismenüü: toores maks, toores liha ja vahukoor
Võistlusteks kaaluvõtmine on teine tera. Söömine on lubatud, keegi ei keela. Seega on eriti raske ennast rõõmsast kringlist ja lustakatest käsitöö-kompvekkidest eemal hoida. Kurjalt piiluv kotlett ootab pannil ja toriseb: miks Sa ei söö mind!?
Ja ka abikaasa ei mõista, et miks ostsin nii palju süüa, kui ma ise ei söö. Ja miks ta üldse teeb süüa, kui ma ei söö!? Vastaksin: mine ise tühja kõhuga poodi! Ja siis tuleb ema, kes pakub suppi ja pannkooke. „Kuule, võta natuke salatit ja riisi ka, see ju ei anna kaalu!" Appi!
Neljapäevane näidismenüü (võistluste kaalumiseni 24 tundi): kaks mandariini, üks Eriti suur ja rammus jäätis, 300 grammi toorest maksa, 250 grammi toorest liha, 200 ml vahukoort 30% ja 500 ml vett. Sai vist natuke palju – kokku üle 1,3 kilo sööki-jooki. Selle peab nüüd neutraliseerima...
Järsk kaalulangetamine võib olla tervisele ohtlik või väga kahjulik ja võib lõppeda tervisekahjustustega või isegi surmaga. Enne kui alustad, tea riske ja konsulteeri targematega. Kindlasti on vajalik tervisekontroll ning vestlus arstiga. Kui oled noor ja kasvav organism, söö kõht täis, joo vett ja saa tugevamaks, maadle kaal üleval pool.
Olenevalt kehakaalust, rasvaprotsendist ja varasemast kogemusest, tuleb endale seada eesmärgid. Mida rohkem vaja kaotada, seda täpsemalt tuleb tegutseda. Minul on vaja veel kaotada 2,5 kg. Lisaks ülaltoodud toit ja vedelik
Homme Raplas, Sadolini Spordihoones toimuvatel kreeka-rooma maadluse Eesti meistrivõistlustel näeme, kas sain plaanitud kaalu sisse. Toeta Eesti Maadlust, tule võistlustele kaasa elama!