Äratuskellaks oli poja küsimus: "Issi, kas mina ei saagi nüüd olümpiale?"

Arutlus 'Toeta Eesti Maadlust rubriik' alustatud Indrek Viska poolt, Jaanuar 3, 2014.

  1. Indrek Viska Administraator

    Nädal on möödunud kiiresti, nii kiiresti, et osa seinavärvist pole veel kuivanud. Laelampe alles monteerime, ventilatsioon ootab oma järjekorda ning seinapolsterdus on mägede taga ja pole maadlusmatte, sest pole piisavalt raha. Sellest kõigest hoolimata on käes reede, maadlusblogi päev. Jätkan eelmisel nädalal netiruumi täitumise tõttu pooleli jäänud mõtete teritamist.
    Vihmane ja lörtsine veebruar, teisipäevaõhtune sõit trenni. 17.45 algab Nõmmel poeg Raineri maadlustrenn. Oleksime pidanud minema Tondi kaudu. Kesklinnast Nõmmele läheb harilikult 14-16 minutit, aga nüüd oleme juba üle 20 minuti ummikus istunud ja Nõmme linnaosa veel ei paista.
    Kojamees sõidab üle aknaklaasi, vaade ei parane, ees seisva auto pidurituled on heledad. Unelen. Poiss toksib jalaga trennikotti ja küsib suhteliselt mõtlikult: "Issi, kas see tähendab, et ma nüüd ei saagi olümpiale!?"
    Just nii tapetakse unistusi
    Esiti ei mõistnud ma, mida Rainer sellega öelda tahtis. Mismõttes tema ja olümpiale! Seitsme-aastane ju veel ei peaks võistlema. Poiss, kes sulle selliseid mõtteid on süstinud? Siis mõistsin, et Rahvusvahelise Olümpiakomitee otsus oli lapsele kohale jõudnud. Ja seda varem kui mulle. Tabasin end härdalt mõttelt: just nii tapetakse unistusi.

    Kui elasin Lasnamäel, käisin mõnda aega jalgrattatrennis. Sai isegi ühel klubisisesel võistlusel kaasa tehtud. Viimane koht. Ma ei osanud pingutada ja kaotasin, sest ei julgenud kiiremini sõita. Trennis ei meeldinud mulle liivakotiga kükke teha. Ei meeldinud ka ilma liivakotita kükkida.
    Küll aga unistasin esimesest trennihetkest alates olümpiakohast või vähemalt maailmameistri tiitlist. Lapsed ikka unistavad. Kui telekas näidati jalgratast, käskisin teistel vaikida, võtsin härdunult poosi justkui oleksin sadulas ning vaatasin-kuulasin.
    Nüüd ise treenerina üritan mõelda, mis jäi toonasel rattatreeneril puudu, et ei suutnud mind innustada? Mis oli valesti, et ta pani mulle kohe esimesel trennil liivakoti selga? Kas oleks saanud tasapisi üles treenida ja siis raskused juurde tuua?
    Tegelikkuses polnud tal viga midagi. Oli hea treener – trennikaaslased arenesid, sõitsid kiiresti ja võitsid. See polnud minu ala.
    Mis teeb tugevaks?
    Maailmatasemel sportlaseks tõusmiseks on vaja raha. Just raha teeb tugevaks, annab kiiruse, parandab voolujoonelisust ning suurendab lihasmassi. Olen kuulnud, et üks tippsportlane sõi igal hommikul raha, et jaksaks hüpata kõrgemale kui konkurendid.
    Kas seda raha on vaja treenida? Ütlen: jah! Korrus3 on suuresti arenenud heade inimeste abiga. Pean silmas ühiskondlikku tööd, toetuseid, annetusi. Mida aga vähesed teevad, on isiklik kontroll toetuste ja annetuste sihipärasusest.
    Üks asi on maksuameti usaldamine. Aga pigem tulge ja vaadake, kas lastele meeldib trennis olla. Kas nad unistavad maailmameistri tiitlist? Kas nad julgevad unistada olümpiamedalist? Ja mis veelgi olulisem: kas nende laste treener julgeb sellest unistada?
    ***
    Soovid lugeda ja ootad maadlusuudiseid, siis külasta lehtewww.maadlusliit.ee või MTÜ Toeta Eesti Maadlust aktivistide ülalhoitavat www.facebook.com/toetaeestimaadlust lehte, kus maadlusjuttu laiast maailmast.
    Õhtulehest loe reedeti minu iganädalasi ülevaateid ja mõtteid maadlusest. Loe sellest kuidas ma võitlen seinalt maha voolava värviga, käin viies kohas trenni andmas, tegelen maadluse propageerimisega. Loe minu mõtteid, kas ja kui palju mõjutab maailmamaadlus väikese Eesti maadluselu?
    Võibolla on Sul midagi sellest õppida, võibolla mulle õpetada. Kirjuta mulle korrus3@korrus3.ee, märgusõna "Õhtuleht toetab Eesti Maadlust".

Jaga Seda Lehte